reede, 8. september 2017

Matsimäe XII Rattaralli

Möödunud pühapäeval osalesin ühel väiksemal rattaüritusel - Matsimäe Rattarallil.

Pean kohe ütlema, et vahelduseks on väga tore käia sellistel väiksematel kohalikel spordiüritustel. Nende korraldus on alati väga hea, auhinnad vinged, osalustasu väike (või üldse puudub) ja selline teistmoodi vibe. No mulle täitsa meeldib.

Hommikul sujus kõik kiirelt ja plaanipäraselt - kohv ja kaerahelbe puder sisse, ratas katusele ja minek.

Matsimäele jõudsime u 45 minutit enne starti. Seega jäi parajalt aega, et stardimaterjalid välja võtta ja kerge soojendusring sõita. Ilm oli täitsa hea. Vihma ei sadanud (jee) ja sooja oli u 14 kraadi. Ainuke negatiivne asi ilma juures oli meeletu tuul. Aga noh, sellega peaks juba harjunud olema. Ma tõesti ei mäleta, millal viimati oli minu rattasõidu ajal tuulevaikus.

Pärast soojendusringi oligi aeg stardijoonel koht sisse võtta. Rahvast ei olnud palju ja suurem osa neist olid meesterahvad. Naisi oli kesiselt.

Meile loeti kiirelt viimased sõnad peale, anti ülevaade rajast ja kõlaski stardipauk.

Stardihetkel tuli mulle kerge hirm nahavahele. Võistlesin ju esimest korda klippidega. Kartsin, et äkki ei jõua õigel hetkel reageerida, kui mingi toppamine tekib, ja kukun. Õnneks oli see hirm täiesti asjatu. Ei olnud ühtegi kukkumist ega toppamist. Suurepärane.
Autor: Järvamaa Spordiliit
Esimesed kilomeetrid möödusid kiirelt. Oli ju meeste tuules sõita imelihtne. Kiirus jäi vahemikku 30-35km/h. Siis aga tuli väike küngas ja muidugi jäin meestest maha. Pole hullu, selle tempoga poleks niikuinii enam kaua vastu pidanud. Jama oli see, et jäin kahjuks üksi sõitma. Raske on pingutada, kui võistlusmomenti pole ja väntad üksi.

7.-8. kilomeetril hakkas juba väsimus tekkima. Tundsin, et hingamine on väga ebaühtlane ja hingetorus kraabib. No ei ole harjunud enam pingutama. Viimasest võistlusest on parajalt aega möödas ka. :D

Õnneks jõudis mulle peagi järgi üks meesterahvas. Muidu oli minu ees ja taga täiesti tühi maa. Ei paistnud ainsatki ratturit. Nüüd vaatasin, et ikka kuti tuules püsiksin. Õnneks ei olnud see üldse raske, sest ta tõmbas tempo kohe päris alla (u 20-23km/h).

Mõne aja pärast tundsin, et see tempo jääb ikka liiga aeglaseks minu jaoks. Proovisin kutist mööduda, aga see talle vist ei meeldinud. Hakkas kohe kiiremini väntama, et ikka minu ees olla. Pärast paari-kolme üritust andsin alla. Kui tahab mulle tuult teha, siis lasku aga käia :). Ongi mul lihtsam tema taga jalga puhata. 

Lõpuks jõudsime metsavahelt välja põllule. Teadsin, et pärast seda rajalõiku keerame kruusateele ja lõpuni jääb veel kolm kilomeetrit. See tähendab, et seal tuleb jalad kõhu alt välja tõmmata ja väntama hakata.

Keerasime kruusateele, ikka kahekesi koos. Nüüd puhus tuul täpselt vastu. Sellest hoolimaata hakkas meie kiirus vaikselt hoopis tõusma

Ootasin ja passisin veel natuke. Sobival hetkel kargasin oma kaassõitja tagant välja ja hakkasin väntama. Kahjuks tuli täpselt sel hetkel auto vastu, mis tähendas, et pidin hoo maha võtma ning kaaslase seljataha ronima.

Pole hullu, aega veel on. Varsti tuleb üks väike küngas ja seal on hea ära minna.

Jõudsime künkani, sooritasin oma manöövri ja asusin väntama, aga JÄLLE sõitis auto vastu. Milline ebaõnn eksole. Mmhhh...see tähendab, et kõik jääb nüüd lõpu peale, viimasele tõusule ja laskumisele...

Jõudime selle viimase tõusuni. Tuules sõites sain hea hoo sisse ja tõusin noormehe kõrvale. Nüüd oli aeg kõik mängu panna ja vändata.Tõesti hea, et sügisel sai uus ratas ostetud, mis vahetab käike nii kiirelt, et arugi ei saa. Kõik sujus. Tõusu lõpuks olin imepisikese edu sisse saanud. Nüüd oli vaja seda vahet laskumisel kasvatada, et noormees minu tuules järgi tulla ei saaks.

Töötasin sel laskumisel korralikult. Mul polud aimugi, kas kutt on kohe minu seljataga või olen vahet kasvatanud. Finiš paistis. Spidokas näitas kiiruseks 35-37km/h.

Veel mõned meetrid...ja oligi kõik. Tehtud! Tasuks selle lühikese pingutuse eest oli N klassi esimene koht, diplom, tuled rattale ja ilus karikas, mille kodus riiulile sättisin.

Võistlus numbrites
Distants: 22km
Aeg: 51min31s
Kiirus: 25.58km/h
Koht: 16
N koht: 1

Antud võistlus oli väga heaks soojenduseks Tartu Rattamaratonile, mis leiab aset juba paari nädala pärast. Kes veel Tartusse sõitma tuleb?


Kirjutamiseni!

Kaili

reede, 1. september 2017

Tagasi blogis

 
   Tere taas…üle oi-ma-ei-tea-kui-pika aja :) Ei tegi, kui palju siin veel lugejaid alles on?? Loodan, et ikka väga palju :P


   Otsustasin nüüd oma blogi "talveunest" üles äratada ja taas kirjutama hakata. Sees on tegelikult juba ammu kripeldanud, et peaks ja võiks kirjutada, sest mul on veel palju, millest teile rääkida. Lisaks sisemisele soovile, on mul üks tore sõbranna, kes kohe kuidagi mind rahule ei jäta, ja muudkui küsib, millal postitusi lugeda saab. No ei saa ju talle pettumust valmistada, eriti täna, kui tal on sünnipäev :). Ja noh 1. september tähistab üldiselt sellist uut algust ka või nii, seega on igati sobilik tänasest jälle kirjutama hakata.

   Igatahes. Räägin siis lühidalt, mis seis on, mis on toimunud ja mis lähemal ajal tulemas on.

   Ütleme nii, et viimane aasta on olnud kreisipöörane. Minu elus on olnud nii palju muutusi ja üks suur muutus on veel kohe-kohe tulemas. Pinget on olnud palju, stressi veel rohkem. Samal ajal on olnud ka palju rõõmsaid ja põnevaid kohtumisi, tutvusi ja hetki. 

 

   Kuna tegemist on siiski spordiblogiga, siis räägime ikka spordist ka. Tunnistan ausalt, et kogu möödunud aasta hulluse juures, on jäänud sport natuke tahaplaanile. Peamiselt olen trenni teinud stressi maandamiseks ja mõtete korrastamiseks. Mingit korralikku kava järgi treenimist pole olnud. Seega on vorm hetkel selline…meh?!? Midagi kiiduväärset igatahes pole. Olen küll osalenud mõnel üksikul võistlusel (Kõva Mehe Jooks, Tartu Mill Triatlon), aga üldiselt ikka tasapisi oma asja ajanud ja vaikselt rajale tagasi püüelnud.

   Vähese treenituse tõttu olen otsustanud, et sel aastal SEB Tallinna Maraotnile ei lähe. Süda küll ihkab maratoni joosta, aga keha ja mõistus mäletavad eelmise aasta piinarikkaid kilomeetreid veel liigagi hästi. Tundub, et pingutasin selle maratoniga tookord natuke üle, sest jooksuisu kadus mõneks ajaks päris ära ja trennid olid rasked. Kõigile, kes lähevad, soovin aga palju palju edu ja kerget jalga. 

  Siiski tunnen, et vajan oma ellu mingit pikaajalist eesmärki, mis aitaks rajale tagasi saada. Midagi, mis paneks südame laulma, tooks värskust minu spordiellu ja põnevust treeningutesse. Ja see eesmärk on mul nüüd olemas. Kavatsen teoks teha ühe lapsepõlve unistuse või noh, pool sellest ;). Tee saab olema pikk ja raske. Minu kallis segane sõbranna on otsustanud koos minuga selle tee läbi teha, mis teeb kogu asja veel eriti vingeks. Koos on ikka kergem ja lõbusam. Motivatsioon on igatahes laes ja tunne on kuidagi väga õige. Ma usun, et sellest kõigest tuleb  veel midagi väga väga head. Lähemalt kuulete sellest järgmisel...või ülejärgmiel korral. Seega, püsige lainel ;)
   Nüüd aga lähematest plaanidest. Kuna maraton jääb ära, siis on september selline vaba kuu. Loodus aga tühja kohta ei salli, mistõttu olen otsustanud vahelduseks osaleda hoopis rattavõistlustel. Saan veel mõned toredad võistlused kirja enne, kui täies mahus treeningkava järgima hakkan. Pühapäeval ootab mind ees 20km väntamist ja mõne nädala pärast panen end proovile juba Tartu Rattamaratonil. Sel korral küll veel lühikesel distantsil, aga ma usun, et see 40km on praeguseks täitsa piisav. 

 Vot selline lühike ja veidike laialivalguv sissejuhatus tänaseks.

 Järgmise korrani!

 Kaili

teisipäev, 25. oktoober 2016

RMK Kõrvemaa rattamaraton 2016

   Kaks nädalat pärast Tallinna maratoni ootas mind ees järgmine võistlus - Kõrvemaa nelikürituse viimane etapp ehk Kõrvemaa rattamaraton.

   Need vahepealsed nädalad möödusid väga vaikselt, olin taastumise lainel. Seekord võtsin maratonist taastumist äärmiselt rahulikult. Olgu siinkohal öeldud, et maratonist pääsesin jälle täitsa puhtalt - ei mingeid vigastusi, valutavaid põlvi ega luuümbriseid, mitte ühtegi villi ega siniseid küüsi. Kõige tõsisemaks probleemiks osutuski mind juba võistluse ajal kimbutanud peavalu. See aheldas mind ülejäänud maratonipäevaks voodisse. Süda oli nii paha, et süüa suutsin alles kell 10 õhtul ja siis ka ainult viinamarju. Järgmisel päeval aga oli peavalu möödas. Seda jäid meenutama vaid äärmiselt valusad õlalihased ja kael. Need on need pingepeavalu rõõmud. Jalad olid ka kanged, aga mitte midagi väga hullu. Igatahes möödusid need kaks võistluste vahele jäänud nädalat kiirelt ja oligi aeg oma ratas välja ajada.

   Võistluse hommikul ootas mind tore "üllatus". Nimelt ei töötanud minu ratta käiguvahetaja enam üldse. Uurimise-puurimise tulemusena selgus, et seest on üks tross katki ja sellest probleem tulebki. Kahjuks ei olnud mitte kuidagi võimalik käiguvahetajat enne võistlust korda saada, mistõttu pidin võistlema laenatud jalgrattaga. Õnneks oli tegemist sama firma ja sama suurusega jalgrattaga, nii et tundsin end rattal harjumuspäraselt.

   Kõrvemaale jõudes oli enesetunne kuidagi eriti chill, ei tundnud mingit võistlusnärvi. Mõnus! Seekord ei oodanud rattamaratonist eriti midagi. Pole ju sel aastal ratta selga eriti saanud ja vormiga on nii nagu on. Eesmärgiks sai rada läbida, et nelikürituse kõik etapid ikka tehtud saaks.

   Enne starti sõitsin end veel kergelt soojaks, võtsin mõned tõusud, testisin ratast ja käiguvahetust. Kuigi olin kaks nädalat taastunud, oli mingi väsimus ikka sees, sest jalad olid päris lahjad. Väga lödi tunne oli. Noh, õnneks pole tegemist pika distantsiga.


   Stardikoridoris sättisin end jälle etteotsa (nagu alati :D). Ei pidanudki kaua ootama, kui kõlas stardipauk ja saimegi rajale. Esimesed tõusud möödusid ahvivaimustuses ülikiirelt. Tundsin küll, et pulss on laes, aga kui ikka kõik annavad jalgadele valu, siis paratamatult liigutad ise ka kiiremini. 

   Silmapilguga olid juba esimesed neli kilomeetrit läbitud. Viienda kilomeetri pikal tõusul hakkasid jalad väsima. Tõusu lõpp venis juba nagu tigu, jalad olid nii pehmed. Laskumisel taastusin enam-vähem ära. Kruusa peal sain kiiruse jälle üles. Enesetunne oli veel hea.

   Järgmisena ootas ees raja kõige raskem tõus - Venemägi. See on lihtsalt nii pikk ja järsk, et jalad jõuavad mitu korda surra. Vihm ja niiskus olid pinnase ka parajalt pehmeks teinud. Raske! Poole mäe peal olin sunnitud rattalt maha hüppama, sest minu ees sõitnud rattur tegi sedasama ja tema ootamatu manöövri tõttu jäi minu ratas mudasse kinni. No pole hullu. Jooksin siis mäest üles. Jalgadele oli see tegelikult päris hea vaheldus. Kahjuks kaotasin seetõttu väga palju aega.

   Varsti hakkas paistma joogipunkt ehk kohe-kohe oli pool distantsist läbitud. Joogipunktis pausi ei teinud, sest ei tundnud mingit vajadust joogi järele, pealegi oli mul endal veepudel kaasas. Enesetunne oli ikka veel normaalne. Pingutasin küll, aga mitte päris maksimumi peal. 

   Järgmisel tõusul olin ümbruse passimisega nii ametis, et unustasin käiku vahetada. Seetõttu sai ka see tõus väga aeglaselt võetud. No olgu see mulle õpetuseks, et pean ikka rohkem rattaga sõitma, et teinekord selliseid rumalaid vigu vältida.:D

   Nüüd ei olnud enam lõpuni palju jäänud. Ees ootas minu lemmik rajaosa - kiire metsatee (Pikk Nõmm). Jalad olid siiski juba päris väsinud, mistõttu spidokas eriti suurt kiirust ei näidanud. Suurema osa ajast sõitsin üksi, mis ei ole kuigi hea variant. Rattavõistlusel on pundis palju parem liikuda. Lootsin, et kui toimub pika ja lühikese raja ühinemine, õnnestub mul mõne kiirema pundi sappa võtta.

  Läkski täpselt nii ja järgnevad kilomeetrid möödusid juba märksa kiiremas tempos ja pika distantsi ratturitega koos. Siiski sai see tempo mulle lõpuks saatuslikuks, jäin maha. Õnneks oli nüüd lõpuni vaid paar kilomeetrit ja kaks pikka tõusu. Esimese tõusu võtsin veel täitsa hästi. See oli muidugi märksa laugem mägi. Teine oli palju palju raskem, eriti tõusu lõpp. Kiirus oli u 5km/h, jalad lõid tuld. Uuh, valus! Hambad ristis pingutasin selle viimase tõusu lõpuni ja sain laskumisel jala sirgu lasta. Nüüd oli jäänud veel 500m. Proovisin küll kiirust tõsta, aga jalad olid tühjad. Veeresingi siis hoopis rahulikult üle finišijoone ja olin täitsa rahul. Rattamaraton sai tehtud ja neliküritusele punkt pandud. :)


Võistlust numbrites:
Distants: 18km
Aeg: 00h:48m:33s
Koht: 28 (218-st)
N koht: 4 (71-st)

   Arvestades seda, et maraton oli tegelikult veel jalgades ja sel aastal pole ma rattaga eriti sõitnud, võib tulemusega enam-vähem rahule jääda. Eelmisele aastale jäin 3 minutiga alla, aga noh mis parata. :) Ma tahaksin öelda, et ehk järgmisel aastal läheb paremini, aga ausalt öeldes on hetkel veel täitsa lahtine, kas järgmisel aastal neliküritusel osalen või mitte. Kuigi tegemist on väga laheda võistlussarjaga, on mul tekkinud kerge tüdimus. Tahaksin uusi väljakutseid, uusi võistlusi, uusi radasid. Aga eks aeg näitab, mis saama hakkab ;).

esmaspäev, 3. oktoober 2016

SEB Tallinna maraton 2016 - 42.2km

 Hei

 Niisiis, teeme nüüd ära selle maratoni kokkuvõtte. Kirjutasin siin ühes postituses, et maratoni jooksmine on mõnus ja oligi....eelmisel aastal. 2015.a oli valusaid hetki küll, aga lõppkokkuvõttes mõnus ja lahe ja vinge :D. Sel aastal aga....oli mõnusast asi ikka väga väga kaugel. Valus oleks vist õige sõna, mida siin kasutada. Väga väga valus maraton oli.

   Nüüd aga täpsemalt.

   Maratoni eelõhtul oli uinumisega probleeme, aga sellest hoolimata oli ärgates enesetunne hea, puhanud. Hommikusöögiks oli nagu tavaliselt - kaerahelbe puder banaani ja moosiga. Seejärel pakkisin asjad kokku, lürpisin vett ja spordijooki ning oligi aeg Vabaka poole liikuma hakata.

   Kogu stardieelne aeg möödus üllatavalt kiiresti. Panin oma asjad TTÜ telki, pläkutasin natuke tuttavatega, sõin banaani ja hakkaski kell 9 saama.

   Stardikoridori minnes avastasin, et olen kuidagi eriti rahulik. Mitte mingit närvi polnud sees, väga chill ja kindel tunne. Plaan oli mul lihtne - jooksen koos 4.00 tempogrupiga.

   Ilm oli tol hetkel paras. Lühikeste pükste ja T-särgiga oli mul mugav. Kahjuks polnud see üldse hea märk. Kui kell 9 on juba lühikeste riiete ilm, siis mis saab tunni-kahe pärast?? Tõenäoliselt jääb minust järele ainult üks märg plekk kõnniteel. Oh jah, lootsin, et päris põrgukuumust ikka ei tule, september ju.
Foto: Margiti erakogu
   Lõpuks kõlas stardipauk ja maratoonarid said rajale. Võtsin alguses ikka väga rahulikult, sest rada oli nii kitsas. 4.00 grupi õhupallid olid kaugel, aga minul aega oli. Esimeste kilomeetritega ei taha end kinni tõmmata.

   Esimeseks joogipunktiks olin juba ilusti grupis sees. Enesetunne oli super. Jalad polegi mul terve aasta jooksul nii kerged olnud ja hingamine ka korras. Kilomeetrid aina tiksusid mööda. Ainuke asi, mis häiris oli ebaühtlane tempo. Kord näitas kell 5.15min/km, siis aga 5.45min/km. Ma pole sellise kõikumisega harjunud. Eelmisel aastal jooksin maratoni esimese ringi väga ühtlaselt. Kilomeetrite ajad erinesid max. 3 sekundit, sel aastal aga olid kilomeetrite vahed üle 10 sekundi.

   10 kilomeetrit läbisime ajaga 00h:56m:38s. Võtsin sisse esimese geeli.

   Seejärel ootas ees tagasipööre ning pool esimesest ringist oligi läbitud. Minul oli enesetunne ikka lust ja lillepidu. Okei, meeletult palav oli ja higi voolas ojadena, aga muidu hea. Pirita teel läks grupi tempo kiiremaks.

   16ndal kilomeetril hakkas väike väsimus sisse pugema. Jalad muutusid raskemaks ja ahmisin rohkem õhku. Pea hakkas ka vaikselt tuikama. Oi, see pole üldse hea märk. Kahe kilomeetri pärast olin juba täitsa küpse. Vajusin läbi grupi sinna päris taha rippuma. Tegin endaga kokkuleppe, et esimese ringi üritan grupiga ära joosta ja siis võtan tempot maha. Mida lähemale me Vabakale jõudsime, seda kiiremaks aga tempo läks. Minu kell näitas pidevalt numbrit 5.15min/km - 5.20min/km. Ahhh...miks nii kiire??

   Viru ringil oli minuga kõik. Sein tuli ette ja murdusin igal võimalikul viisil. Ma arvasin, et olen varem kogenud seda "sein on ees"-tunnet, aga ei. See õige sein hüppas mulle ette 2016.a Tallinna maratonil, Viru ringil. Kogu see hetk oli täiesti sürreaalne, nagu unenägu. Teate küll seda tunnet, kui üritad unenäos kellegi eest ära joosta aga sa lihtsalt ei liigu edasi? Mina kogesin seda reaalselt. Nägin aegluubis kuidas tempogrupp lihtsalt eest ära liigub ja mina seisan ühe koha peal. Ma ei saanud enam aru, mis toimub. Mu jalad liiguvad, kell näitab ka, et jooksen hetkel 5.20min/km, aga edasi ei lähe.  Inimesed aina mööduvad minust... nii raske on....jalad on nagu tarretis.

   Kusagil seal võtsin sisse teise geeli.

   Draamateatri juures andsin alla. Otsustasin, et jooksen esimese ringi ära ja siis on kõik, astun rajalt maha. Ma ei jaksa enam! Miks ma üldse arvasin, et ma suudan seda teha? Mis mul viga on??!

    Poolmaratoni läbisin ajaga 01h:58m:08s.
  
   Jõudsin Vabakale. Rahvas elas meeletult kaasa ja see andis mulle natuke motivatsioon juurde. Tegin endaga kokkuleppe, et vean ennast joogipunktini ära ja siis vaatan edasi. Joogipunktis lürpisin vett ja spordijooki, kallasin endale mitu topsitäit vett kraesse ja pähe. Natuke paremaks läks, kuigi kergest pea tuikamisest oli selleks hetkeks saanud päris korralik peavalu. Teadsin väga hästi, miks mu pea valutab. Mul on selline loll komme, et kui mul joostes raskeks läheb, siis vajun täiesti kössi ja tõmban pea õlgade vahele. Seetõttu lähevad kael ja õlad pingesse ja tulemuseks ongi tugev pingepeavalu.

   Okei, Kaili, nüüd pane jalg jala ette ja lippa järgmisesse joogipunkti, see pole kaugel. Kui siis ikka ei jaksa, katkesta.

   Ja nii ma edasi läksingi. Langesin omamoodi transsi ja korrutasin endale, et ainult joogipunktini on vaja minna, siis on kõik. Jooksingi joogipunktist joogipunktini, saamata aru, mis minu ümber üldse toimub.

  Tee tundus täiesti lõputu...

  30. kilomeetril ei suutnud enam ühtegi jooksusammu teha ja hakkasin kõndima. Ikka väga nadi tunne oli, aga kui mul on valida, kas kõndida või edasi joosta ja tõenäoliselt kokku kukkuda, siis valin esimese variandi. Palju tervislikum ja medalist ka ilma ei jää. Kõndimise ajal võtsin sisse kolmanda geeli.

   30km läbisin ajaga 02h:53m:28s

   Kõndisin u 150m ja siis jooksin edasi, jälle joogipunktini.

   Minu ema oli tulnud maratoni 32. kilomeetri juurde kaasa elama. Küsis, kuidas tunne on. Minu vastus oli midagi sellist: "Ei, väga hea on, aga ma annan vist kohe otsad". Ema ütles mulle pärast, et nägin päris õudne välja, nagu hakkaks kohe kokku kukkuma, ma olevat jalgu pigem lohistanud kui tõstnud.

   Pärast tagasipööret läks asi päris hulluks. Päike oli võtnud ülesandeks mind elusalt ära küpsetada, pea tahtis plahvatada ja sisikond tõmbus pidevalt krampi. Kuuldavasti oli rajal minestajaid ja oksendajaid päris palju olnud, õnneks mina ühtegi ei näinud, sest oleksin nendega siis liitunud.

   Venisin edasi nagu tigu, vahepeal kõndides, siis jälle joostes. Kõik minu umber oli hägune ja kui keegi oleks minu käest küsinud, mis mu nimi on või mida ma teen, siis ma poleks küsimusest isegi aru saanud, rääkimata õige vastuse andmisest.

   34. kilomeetril ilmus minu kõrvale meesterahvas nimega Kristjan, kellega koos edasi liikusime. Kahekesi oli kuidagi lihtsam. Ta rääkis väga palju ja hoidis minu tuju üleval, kuigi mina suutsin talle enamasti ainult "mmm" ja "aa" vastata.

   Läksime taaskord üle jooksusammule, leppisime kokku, et 1km jookseme ja siis jälle kõnnime. Mõlemad lugesime nüüd kilomeetrite asemel juba finišini jäänud meetreid. 36.kilomeetri joogipunktis võtsin sisse viimase geeli - Etixx alkoholiga geel. Kõik, kes on seda proovinud, teavad, et selle maitse on väga tugev ja ebameeldiv. Pean aga ütlema, et ma ei tundnud sel hetkel mitte midagi. Ei maitset, energialaksu, midagi, null. Sama hästi oleksin võinud näppu imeda. Keha oli nii viimseni tühi, kui üldse olla saab. Ei olnud enam auru jäänuseidki sees. 

   Kõndisime 200-300m, siis jälle jooksime 1km, siis jälle kõndisime ja jooksime. Kuigi venisime mööda seda rada edasi, hakkas üha enam inimesi meile selg ees vastu tulema. Enamuse neist tundsin ära - need olid samad inimesed, kellega alguses 4.00 tempogrupis koos jooksime. Tundub, et ma polnud ainuke, kellele see kiire ja kõikuv tempo laastavalt mõjus. Samas jäime ise paljudele tagant tulijatele ette, nende hulgad terve 4.15 tempogrupp.

   Pärast lõputuna tunduvat Pirita teed, hakkasime lõpuks ometi kesklinna tagasi jõudma. Nii palju inimesi oli ergutamas. Äge! Kahjuks ei suutnud ma isegi kellelegi naeratada. Paha oli. Pea lõhkus  nii tugevalt, et mulle tikkusid pisarad silma.

   Jõudsime Viru ringini. Leppisime kokku, et sealt lõpuni jookseme. Minu kellal aga tiksus täis 42km, see tähendas, et ametlikult oleks pidanud lõpuni olema vaid 195m, aga ilmselgelt on finišini veel palju rohkem minna. See mõjus minu niigi viimase piiri peal olevale seisundile täiesti hävitavalt. Ma ei suutnud enam edasi joosta. Ütlesin Kristjanile, et lennaku nüüd lõpuni, küll ma järgi loivan, aga ta jäi siiski minu kõrvale. Oleme nii pika maa koos läbi teinud, siis lähme koos lõpuni ka. Kõndisime.
Foto: Margiti erakogu
   Estonia juures läksime jälle jooksusammule üle. Kuigi ma olen päris kindel, et jooksusamm on selle kohta palju öeldud. Minu jooksutehnika oli kindlasti täiesti kohutav ja sportliku noore naise asemel oli rajal hoopis keegi teine, keegi, kes pole elusees trenni teinud, jooksmisest rääkimata.

   Kõik minu ümber virvendas. Ma ei saanud enam üldse aru, mis toimub, keegi vist hüüdis mind ja elas kaasa, võib-olla kujutasin seda ette. Veel viimased 100m minna. Kell näitas väga koledaid numbreid, aga mul oli ükskõik. Tahtsin ainult selle finišijoone ületada ja enam mitte iialgi joosta.

  Veel kaks sammu....

  Ja läbi! Tehtud! Sain oma vere, higi ja pisaratega teenitud medali kätte ja üritasin kuidagi edasi sammuda. Keegi surus mulle kätte veepudeli. Võtsin paar lonksu aga neelata oli raske, süda oli väga paha. Jalad värisesid all. Otsisin pilguga mõnda arsti, kes mind valuvaigistit täis pumpaks, aga neil, kes silma hakkasid olid käed-jalad juba tööd täis. Venisin siis oma tibusammudega TTÜ telgini, kust oma koti kätte sain. Ma ei hakanud isegi riideid vahetama, vaid helistasin kohe emale, kes mulle autoga järele tuli ja koju viis.

Võistlus numbrites:

Distants: 42.195km (minu kella järgi 42.65km)
Aeg: 04h:26m:44s (neto 04h:25m:53m)
Koht: 1277 /2144-st
N koht: 214 / 406-st
Vkl koht: 118 / 203-st

   Kui Sa nüüd seda lugesid, ja mõtlesid, et oi, see oli vist väga hull, siis korruta see veel kahega. Vot just nii raske oli minu teine jooksumaraton. Ei mingit head emotsiooni ega tulemust, aga samas väga õpetlik võistlus. Ilmselgelt said mulle (ja ka paljudele teistele) saatuslikuks liiga kiire ja kõikuv tempo esimesel ringil ja palav ilm. Isegi 4.00 tempomeister lõpetas minust 1,5minutit hiljem. Siiski olen väga uhke, et suutsin selle finišijoone ületada ja oma medali kätte saada. Nüüd tuleb sellest võistlusest omad järeldused teha, õppust võtta ning järgmisel aastal uuesti proovida. Jah, justnimelt. See maraton oli õudne, aga rajalt eemale see mind ei peleta, pigem annab just motivatsiooni juurde, et järgmisel aastal veel paremini valmistuda ja kindlasi parem tulemus teha :).

esmaspäev, 12. september 2016

Maratoni proloog ehk nädala trennid (05.09-11.09.2016)

  Hei. Kes, minu instagram-i jälgvad, need juba kindlasti teavad, et käisin eile ikkagi maratoni jooksmas. Lähemalt räägin maratonist homme-ülehomme, täna räägin aga mararoni nädala trennidest.


Esmaspäev: Põhimõtteliselt puhkepäev. Ühe väga lühikese ja väga aeglase jooksuotsa tegin. Nimelt pidin pakiautomaadist oma sporditoit.ee tellimusel järel käima ning otsustasin pakiautomaadini sörkida. Kokku tuli 3.39km, keskmine tempo 6.51min/km, keskmine pulss 123bpm, max. 137. 

Teisipäev: Teisipäeval tegin tempojooksu. Kõigepealt sörkisin 1km soojenduseks, siis jooksin 2km kiirema tempoga. Proovisin hoida tempot u 5.20min/km ja pärast sörkisin 2km. Enesetunne oli hea, pulss näitas ka väga ilusaid numbreid (keskmine 139bpm, max. 155bpm). Kokku tuli 5.07km, keskmine tempo 5.41min/km. Hea trenn oli. Pärast käisin veel rulliga jalad üle.

Kolmapäev: Puhkus

Neljapäev: Käisin seda kurikuulsat Etixx alkoholiga geeli testimas. Tahtsin lihtsalt näha kuidas see minu kõhule mõjub, sest plaan oli see maratonil viimase geelina kaasa võtta. Tegin väga lühikese trenni. Kõigepealt jooksin 2km soojaks, seejärel jooksin 1km max. tempoga ja pärast tegin veel 2km lõdvestuseks sinna otsa. Kokku 5.06km, keskmine tempo 5.48min/km. Pulss oli kahjuks harjumatult kõrge - 146bpm, max. 168bpm. Enesetunne ise oli väga hea, jalad mõnusalt kerged ja minek super. Ma ise kahtlustan, et kõrge pulss oli tingitud geelist.

Reede: Puhkus

Laupäev: Puhkus

Pühapäev: Maraton


Nädala jooksul aktiivne: 06h:14m:15s 
Jooksmine: 05h:48m:07s / 56.17km
Rullimine: 00h:26m:07s


teisipäev, 6. september 2016

Augusti kokkuvõte ja nädala trennid (29.08-04.09.2016)

   Niisiis, juba ongi august ja suvi läbi. Aeg lendab ikka uskumatu kiirusega. Seega teen tänases postituses ka möödunud kuu kokkuvõtte. Kõigepealt aga räägime eelmise nädala trennidest. Kui aus olla, siis üsna vaikne nädal oli. Enesetunne oli kuidagi väga piiri peal ning jooksmise ajal kippus pulss natuke kõrgeks minema. Võtsingi siis rahulikumalt ja puhkasin rohkem.

Esmaspäev: Taastav jooks (7.51km). Kahjuks ei tulnud sellest jooksust küll midagi asjalikku välja. Pärast pühapäevast 24-kilomeetrist ringi oleksin pidanud puhkepäeva tegema. Pulss oli nõmedalt kõrge (keskmine 142bpm, max. 152) ja tempo seejuures aeglane (6.17min/km). Pärast tegin veel lihastrenni ja venitasin.

Teisipäev: Viskasin jalad seinale ja puhkasin.

Kolmapäev: Plaanis oli küll jooksutrenn, aga jalad olid nii kanged ja valusad, et jätsin selle ära. Tegin hoopis lihastrenni. Kuigi see oli rohkem selline jooga/pilatese moodi trenn, mis hõlmas endas pärast veel korralikku rullimist. Oeh, see rullimine oli ikka tõeline piin, hehe :D.

Neljapäev: Vedasin oma tagumiku rahulikule jooksuringile. Ega see esmaspäevasest trennist just eriti palju parem ei olnud. Jooksin 6.01km, keskmine tempo 6.08min/km, keskmine pulss 142bpm, max. 150. Lisaks tegin veel lihastrenni, mis hõlmas endas taaskord rullimist ja pigem jooga/pilatese laadseid harjutusi.

Reede: Puhkus.

Laupäev: Puhkus. Kuigi tegelikult oli päev päris aktiivne, käisin maisilabürindis. Nii äge oli. Järgmisel aastal külastan kindlasti uuesti :).

Pühapäev: "Pikk" jooks. Kava nägi ette 60-minutilist rahulikku jooksu. Hoidsin meelega väga aeglast tempot, et pulss kõrgele ei tõuseks. Keskmine tempo 6.17min/km, keskmine pulss 134bpm, max. 145bpm.


Nädala jooksul aktiivne: 04h:26m:36s
Jooksmine: 02h:26m:56s /23.54km
Lihastrenn: 01h:59m:40s

AUGUSTI KOKKUVÕTE:

Kuu jooksul aktiivne: 26h:02m:20s
Jooksmine: 21h:06m:23s / 218km
Lihastrenn: 04h:55m:58s

   Uskumatu, et jooksin augustis 218km. Seda on ikka väga palju, hehe. Samas, endal on küll selline tunne, et viilisin nii paljudest trennidest ning jätsin päris palju ära. Garmini kella järgi oli augustikuu siiani kõige aktiivsem. Samme kogunes kella järgi 521 512. Päris hea, kui arvestada, et kell ei ole mul 24/7 käe peal.

   Vot sellised jutud Teile täna :). Ilusat septembri algust!

reede, 2. september 2016

Ma ei lähe /lähen maratonile?!?

   Vot täpselt nii minu peas viimased kaks nädalat mõtted ringi käivadki. Uskumatu, et ma seda ütlen nädal (oh jummel!) enne maratoni, aga ma ei ole sugugi veel kindel, kas ma sel aastal seisan 42,2km stardis või mitte.
2015.a Tallinna maraton; Foto: Margus Merivälja
   Põhjus on väga lihtne  - eelmisel aastal tundsin end kordades kindlamalt. Praegu on tunne, et pole piisavalt valmistunud ja vorm pole kohe kindlasti see, mis möödunud aastal. Viimastel nädalatel on trennid olnud ühes äärmusest teise. Ühel päeval on super enesetunne, paar päeva hiljem on tempo-pulsi suhe päris jama. Eks mul on omad kahtlused, millest see tulla võib ja kui mul on õigus, siis maratoni tulemust see tegelikult mõjutada ei tohiks. Oeh, ma kohe ei tea :D

   Iseenesest olen ma võimeline selle maratoni ära jooksma küll, selles ma ei kahtle, aga aeg ei tuleks päris kindlasti see, mille nimel maikuust alates treeninud olen. Hea, kui suudan 4 tunni sisse joosta. See ongi pannud mind kõhklema, et kas on mõtet sinna rajale siis niisama surema minna? Tahaks ju ikka endale pähe teha :D.

   Teine hääl minu peas ütleb aga, et no kamoon, naine, miks mitte minna? Kui olen ikka terve suve vaeva näinud, siis võiks mingit kasu sellest olla. Kui aeg tuleb kehvem, kui eelmisel aastal, so what?  Pealegi on maratoni jooksmine nii mõnus. Kõik need toredad inimesed, emotsioonid rajal, raske pingutus ja finišijoone ületamine - vinge! Ilusat särki jamedalit tahaks nagu ka saada :D

   Vot siin ma siis nüüd olengi. Nagu kits kahe heinakuhja vahel. Kas minna või mitte? Lähen? Ei lähe? Ma ei tea...