Lehed

esmaspäev, 22. aprill 2019

Kaine mõistus

Tere taas. Minul on nüüd järjekordne treeningtsükkel läbi saamas ning käsil on puhkenädal.

Ma treenin 3+1 loogika järgi, kus 3 nädala jooksul on kasvav koormus ning sellele järgneb üks korralik puhkenädal, et taastuda. Olen tähele pannud, et minu puhul toimib see paremini, kui nt iga nädal paar-kolm puhkepäeva teha.

Niisiis on seljataga 3 pikka trenninädalat, millest viimasel tegin lausa 14 tundi trenni. Ja nüüd siis puhkan..mis on hea...vist..ma arvan. Jah on küll. Vähemalt seda ütleb minu mõistus. Süda ihkab ikka trenni.

Hommikul oli kindel mõte, et kuigi on puhkenädal, siis õhtul peaks ikkagi ujuma minema. Otepääni on ju nii vähe aega 😲Selle ujumisega on nii, et kui soovin omas rütmis ujuda ning korralikult trenni teha, siis on minu kohalikus ujulas selleks ainult kaks päeva nädalas - esmaspäev ja kolmapäev. Muul ajal on ujula lihtsalt rahvast puupüsti täis. Lisaks peab jõudma täpselt õigel ajal, siis kui lastel trenn läbi saab, ning suur osa täiskasvanuid alles töölt koju jõuab ja sööma hakkab. Seega on ujumistrennide ärajätmine minu jaoks kuidagi eriti raske. Nt kui kolmapäeval ujuma ei lähe, siis uuesti saab ujuma alles esmaspäeval. Mõned korrad olen käinud ka teistel päevadel ja noh...see on enamasti lõppenud sellega, et jätan trenni pooleli. Kui rajal on korraga 4-5 inimest, kelle ujumise tase on väga erinev, siis on ikka väga raske harjutusi korrektselt sooritada. Kedagi rajalt ära ei aja ju.

Niisiis..oli minu tänane plaan kindel -tulen koju, võtan asjad ja lippan trenni. Mida lähemale tööpäeva lõpp jõudis, seda rohkem hakkas kaine mõistus mind tüütama. Suure trennitegemise juures PEAB oskama puhata ka. Ja kuigi ma ei tunne möödunud nädalast teab mis suurt väsimust, siis ikkagi..14 tundi trenni on palju, sellest veel kolm tundi veetsin eile jooksurajal. Tõeline dilemma... aga okei..tegelikult on sääremarjad kangemad kui tavaliselt, puusapainutajad on veits valusad ja vasak põlv annab kohati tunda (umbes nii, et mingi korralik ragin peaks sealt läbi käima vms). Ei tahaks ju tegelikult üle pingutada või veel hullem - end kuidagi vigastada. Mulle piisab eelmisel aastal kogetud jamadest vist kogu ülejäänud eluks.

Öeldakse küll, et kuulama peab oma südame häält, aga mina arvan, et vahel peab ka mõistuse häält kuulama. Seega, viskan jalad seinale, vaatan Troonide mängu ja ainult unistan ujumisest 😁 Tundub mõistlik 😉

pühapäev, 7. aprill 2019

69 päeva

Vot just täpselt nii palju on veel aega Otepää Ironmani võistluseni. Ja ma eeldan, et enamus, kes mu blogi loevad (kui neid praegu veel üldse on, arvestades minu olematut postitustihedust😂), teavad, et minul on sel aastal jälle Otepääle minek. No ei saa teisiti - annad triatlonile sõrme, võtab hoopis terve käe.

Ka sel korral olen iseenda treener ja motivaator, tugiisik ja mehaanik. Totaalne isetegija.. aga seekord olen tublim, targem, tervem ja kogenum (ma loodan). Eelmise aasta õpetunnid on veel vägagi värskelt meeles, tean paremini, millega peab tööd tegema, mis on suurimad nõrkused ja tugevused.

Ala, millele olen sel aastal oluliselt rohkem tähelepanu pööranud, on ratas. Praegugi ajab veel naerma, kuidas ma olin varem nii veendunud, et ratas on minu jaoks triatloni kõige lebom osa. Oi, kuidas ma eksisin ja surin Otepää-Kanepi vahel. Ma arvan, et see valu seal rattal ei lähe mul niipea meelest. Läks ikka omajagu aega enne, kui olin nõus uuesti oma iluduse sadulasse istuma.

Aga tagasi praegusesse. Olen suure hoolega terve talve pukil kerinud. Mitte lihtsalt niisama, ikka rasked trennid intervallide, tõusude ja kõige muuga, et saada tugevaks. Pikkades 3+-tunnistes trennides motiveerisin end mõttega, kuidas kevadel kogu selle raske töö vilju maitsta saan. Oh oleks ma vaid teadnud...

Eile oli esimene pikk rattatrenn õues..ja noh...raske, oioioi kui raske. Tuul puhus kogu aeg. Ma ei saagi aru, kas see keerutas või sõitsingi lihtsalt mingis kummalises koridoris, aga ükskõik, mis suunas ma liikusin, kogu aeg oli TUUL VASTU. Ja no mitte mingi pisike mahe tuuleke, mis nägu silitab...ei..hoopis selline, mis lajatab korraliku litaka vastu hambaid ja paneb sind kahtlema kõiges, mis siiani trennides tehtud on. Ausalt, mul oli pärast 25 kilomeetrit juba päris kõrini. Eriti raske oli üks 5-kilomeetrine lõik, kus tuul oli nii tugev, et minu maksimaalne kiirus allamäge oli 20km/h. Tuul pidi küll tugeva ratturi sõber olema, aga ausalt, ma olen heameelega nõrk rattur, kui kasvõi ühe korraliku rattatrenni saan teha nii, et tuul maha ei murra. 😂😁Möödunud aastast sellist luksust ei mäleta, äkki nüüd..palun, väga väga palun 😏.

Aga õnneks on mul tahtejõud tugev. Trenn saab tehtud ka siis, kui ilm ei soosi, saame hakkama..3h pole midagi.

50km täistiksumisel tegin kiire söögipausi. Haarasin hommikul poest paar batooni, mille sõidule kaasa võtsin.

Ei teagi, kas siin mängis rolli asjaolu, et tühi kõht on kõige parem kokk, või on need batoonid tõesti väga head, aga ma sõin ja nautisin. Tuju ja enesetunne paranesid ka oluliselt. Sain need viimased 29km tehtud.

Viimase minuti sõitsin siiski juba ninapidi kellas. Kohe, kui 3h täis sai, panin kella kinni. Koduni oli tegelikult veel 4km minna, aga mul oli toss väljas ja minu plaanis olnud trenn sai tehtud. Kokku tuli lõpuks 79,48km 3 tunniga, keskmine kiirus 26,5km/h (idee oli, et keskmine tuleb u 30km/h 😂).

Koduni kerisin väga rahulikus tempos ja nautisin sooja päikest. Linna sissesõidul märkasin rattureid, kes vist ka pikale sõidule suundusid...vaesekesed, nad ei tea, kui kõva trenn neid ees ootab.

Kui pärast trenni olid kinnised puusapainutajad lahti venitatud, higi maha pestud ning kõht mõnusalt täis, tundus maailm jälle värviline. Tegelikult oli hea trenn. Jalad ja vaim said kõvasti vatti.
See ongi Ironmaniks treenimine: raske on, enamuse ajast saad väsinud olla ja nälg on sinu teine nimi. Siiski olen ise selle tee valinud ja tegelikult ma naudin seda kõike. Jah ka selliseid rõvedalt raskeid trenne. Päriselt! Ei tule pähe mõtteid, et miks ma seda teen ja ma ei taha enam, siiani vähemalt pole tulnud. Õhtul voodis veel mõtlesin, et oeh hea päev oli ju tegelikult 🙂

Ironman, siit ma tulen, 69 päeva pärast.

Kaunist kevadet!

K.

pühapäev, 1. juuli 2018

Edasised plaanid

 "Noh, Kaili, kuidas Ironman läks?"

" Hästi läks, ära lõpetasin, tehtud :)" 

" Aaa, et nüüd lõpetasid ära? Ehk siis rohkem sporti ei tee?"

Just selliseid vestlusi olen ma pidanud pärast Ironman´i päris palju maha pidama. :D Vastus: Ei, ma ei lõpeta sporditegemist ära, kaugeltki mtte! (Ema, ma loodan, et sa loed seda praegu)
 Kui võistlus Otepääl läbi sai, võtsin nädalaks aja täiesti maha ning siirdusin Bulgaariasse kuuma päikese alla taastuma. Nautisin 7 päeva kuumust, merd, liiva ja head toitu. MÕNUS :)



Nüüd on aga puhkus läbi ja aeg uusi plaane teha. Hooaeg ju alles kestab ning minul läks IM-ga hammas verele. Ma tahan veel! Tahan veel võistelda ja pingutada ja areneda ja häid tulemusi teha. Motivatsioon on laes!   


Seega olen paika pannud mõned võistlused, kus sooviks sel aastal veel osaleda ja häid emotsioone koguda.
  • 15.07 Haapsalu triatlon (350m+23km+4,5km) - Suure tõenäosusega lähen. Registreerimistasu väga mõistlik ja polegi Haapsalus ammu käinud. 
  • 21.07 Tartu Mill Igamehetriatlon (500m+20km+5km) - Võib-olla, pole veel otsustanud.
  • 28.07 Sportland Kõrvemaa triatlon (350m+22km+4km) - Kindel minek, minu jaoks juba traditsiooniks saanud üritus. Fun fact - seal läbisin oma elu esimese triatloni ;)
  • 04.08 Telia 4:18:4 Tallinn (400m+18km+4km) - Kindel minek. Muidugi tahaks tegelikult Tallinna 70.3 Ironmanil osaleda, aga kuna minu aias rahapuud ei kasva ning kullakotti pole ka leidnud, siis tuleb lühemal distantsil osaleda :D
  • 11.08 Peerti jooks (10km) - Kuna ma pole ammu lühemal jooksuvõistlusel osalenud, siis mõtlesin, et võiks ju minna. Pealegi sobib see hästi plaanidesse.
  • Triathlon Estonia (??) 25.08 - Vot selle võislusega olen suure dilemma ees. Tahaks osaleda poolpikal triatlonil, AGA kuna võistlus toimub 2 nädalat enne Tallinna maratoni (kus tahaksin ka osaleda), siis peaks äkki valima lühema distantsi? Mis arvate??
  • SEB Tallinna Maraton (??) 09.09 - Kas täispikk või poolik? Kui teen 2 nädalat enne poolpika triatloni, siis peaks vist valima pooliku? Aga süda ihkab täispikka maratoni? Täiesti otsustusvõimetu selles osas :D
  • 16.09 Tartu rattamaraton (40km)
  • 23.09 RMK Kõrvemaa rattamaraton (??)/ Paide-Türi sügistriatlon (300m+12,8km+2km) - Jällegi dilemma. Toimuvad samal päeval, aga tahaks mõlemal osaleda. Pigem kaldun rattamaratoni poole, aga eks näis. 
  • 07.10 Paide-Türi rahvajooks(13,6km)  
Sellised plaanid on praegu. Nagu näete, siis olen mitme võistluse osas nagu kits kahe heinakuhja vahel, seega kõik soovitused on oodatud, laske tulla.. :)


Sportimiseni :)

Kaili


esmaspäev, 18. juuni 2018

Ironman 70.3 Otepää 2018


Tere taas! Kuna eilne päev oli minu jaoks üsna emotsiooniderohke, meeletult raske ja samas väärt kogu seda valatud higi, verd ja pisaraid, siis mõtlesin, et patt oleks mitte jagada oma emotsioone selle-aastasest Otepää Ironman 70.3 võistlusest.

Lühidalt võiks selle kokku võtta nii: Ujumine - super, Ratas - piin, Jooks - suur kannatamine.

Olgu, olgu. Tegelikult päris nii hull ei olnud, aga alustame parem algusest. Hoiatus: postitus tuleb umbes sama pikk nagu Ironman ise, nii et varuge aga aega :)

Saabusime Otepääle juba neljapäeval, võtsin töölt mõnusasti puhkuse välja, et saaks Otepääl korralikult enne võistlust aklimatiseeruda. Ööbisime Nuustaku Villas, mis oma hinna ja kvaliteedi poolest on täitsa mõistlik koht. Samuti võimaldati rattaid turvaliselt hoida ja kööki kasutada, seda täitsa tasuta. Seega, super!

Pärast asjade lahtipakkimist ja suuremat sorti pastasöömingut, läksin Pühajärvele Regiinaga väiksele soojendusujumisele. Kaks vigast, nagu me olime, ühel kõhuviirus ja teine paranemas suuremat sorti haigusest ja antibiootikumiravist, läksime tasapisi vette.



Vesi oli mõnus ja enesetunne üllatavalt hea. Lühikesest soojendusest sai hoopiski võistlusraja testimine. Vahepeal lobisesime maast ja ilmast ning lõkerdasime naerda oma veidrate naljade üle (nagu meie puhul tavaline) ning ring saigi kiirelt läbi. See soojendus oli täielik enesekindluse boost.

Foto: erakogu
Pärast ujumisst jalutasin tagasi villasse, sõin ja sättisin voodisse.

Reede algas hommikuse turisti mängimisega ehk siis käisin Otepää suurahüppetorni vaateplatvormil vaadet nautimas. Esimesed sammud liftist välja võtsid ikka korraks südame alt õõnsaks, aga pärast kerget harjumist läks asi juba paremaks. Otepää on tõesti kaunis ja sportlik paik. Kui sinna satute, siis soovitan minna.

Foto: erakogu
Foto: erakogu
Pärast tornikülastust, käisin oma stardimaterjalidel järgi ning siirdusin villasse asju kokku pakkima. Enne veel harjutasin mõned korrad rehvide vahetamist (khmm....samal ajal palvetades, et seda võistluse ajal tegema ei peaks, sest minu oskusi arvestades, oleks see paras katastroof!). Seejärel tegelesin suuremat sorti süsivesikute laadimisega , pakkisin kiirelt vahetusala kotid ja oligi aeg oma ratas ja riidekotid vahetusalasse paigutada.
Foto: erakogu
Foto: erakogu
Keegi oli mulle sebinud ideaalse stardinumbri ja stardikoha - nr 220. Ratas asus väga nähtava koha peal. Lihtne meelde jätta ning võistlustuhinas üles leida. Vahetusala kotte ära pannes, otsustasin teha viimase hetke muudatuse tossude osas. Esialgne plaan oli jätta tossudele ikkagi paelad, kuid mingi kelluke peas helises ja ütles, et tegelikult oleks ikka mõistlikum kummid panna, läheb vahetusalas kiiremini ning jooksu ajal pole mingit jama tilbendavate paeltega. Panin oma sinise ja punase koti tähistatud nagisse ja siirdusin tagasi villasse.  Enne uinumist tundsin veel hetkeks, et alaselg valutab imelikult, kuid panin selle pika päeva arvele, pole vaja muretseda.

VÕISTLUSPÄEVA HOMMIK:

Ärkasin kell 6 hommikul ja tundsin end täiesti puhanuna. Loogiline, kui saad magusalt 8 tundi magada. Siiski oli veider valu seljas alles, mida proovisin leevendada võimlemisharjutustega. Andis natuke järele küll, aga mitte täielikult. Pole hullu, elame üle :). Seejärel sõin suure kausitäie kaerahelbe putru rosinate ja kõige muu hea-paremaga. Üllataval kombel ei tundnud ma mingit erilist ärevust. Toit läks ilusti alla ja energia tuli sisse. Seejärel tegin viimase check-i  et kõik vajalik ikka kaasas oleks ning kell 8.15 lahkusime villast ning suundusime tundmatusse...(loe: võistluskeskusesse).

Kohapeal kontrollisin üle oma vahetusala asjad ning tegin viimased parandused - pumpasin rattal rehvid täis, teipisin geelid rattale, panin joogipudelid korvidesse, asetasin tossud ja geelid vahetusala kottidesse ja olingi valmis. Kell oli selleks hetkeks juba 9 saanud ning aeg minna soojendust tegema.

Enne veel määrisime end igasuguste ainetega kokku, et võistlus libedamalt läheks. Kasutuses olid päiksekreem, vaseliin ning beebiõli randmetele ja säärtele (et kalipso libedamalt seljast tuleks). Veel paar (ebaõnnestunud) fotot ning sulpsti vette.

Prillid pidasid hästi vastu, ei lasknud vett sisse ning uduseks ka ei läinud. Hoidsin pöidlaid pihus, et ka võistluse ajal nii oleks.

Võtsin oma stardi-eelse geeli sisse ja siirdusin stardikoridori. Ironman algab!

UJUMINE:

Stardikoridoris võtsime kohad sisse 35-40 minuti stardigrupis. Ma ise arvasin, et tõenäoliselt ujun ikkagi oluliselt aeglasemalt, umbes 45 minutiga, aga olime juba seal, seega tuleb minna. Otepää puhul on minu arvates suurepärane, et vette lastakse inimesi 3-4 kaupa ja lühikeste vahedega. Sinu aeg läheb käima siis, kui ületad stardimati.
Foto: erakogu
Mõni sekund veel ja start. Minu taktika oli väga lihtne - tuleb säilitada RAHU. Siiani on triatlonil minu kõige suurimaks vaenlaseks olnud paanika vees. Täna ei lase paanikal võimust võtta ja kroolin selle raja läbi, ükskõik, kas kiirelt või aeglaselt, aga kroolin!

Foto: erakogu

Ümberringi vehiti jalgade ja kätega, vesi vahutas ja lainetas, aga mul oli hea. Sain mõnusa rütmi kätte ning rakendasin kõiki õpitud tehnikaid, kuidas vahutavas vees hingata ning mitte vett kurku tõmmata. Toimis! Esimene poi sai kiirelt võetud. Enne, kui arugi sain, olin juba teise poi juures. Rütm oli endiselt hea, libistasin end vees, ei kulutanud ülemäära jõudu ning nautisin igat ujutud meetrit täiel rinnal. Nii need poid aina möödusid. Peagi oli saare ümber ring tehtud ning vaja viimasest kollasest poist mööda ujuda. Enesetunne oli endiselt väga hea, ei mingit paanikat ega vett kurgus. Ainuke tõrvatilk selles meepotis oli seljavalu, mis end aina tugevamalt ilmutama hakkas. Sain viimasest poist mööda, sild paistis...panin jalad põhja ning lippasin veest välja.

Pilk kellale näitas ka üllatavalt head tulemust, süda rõkkas rõõmust - olin rohkem kui rahul selle osaga võistlusest. Nüüd on vaja vaid edasi panna.

Ujumise aeg: 1,9km - 39m51s (!!!)

VAHETUSALA 1

Jooksu pealt tegin lahti oma kalipso ning otsisin pilguga oma kotti. Leidsin õige nagi kiirelt üles ning lippasin telki riietuma. Kalipso sain hästi seljast, sokid ja kingad jalga, geelid taskusse, üks geel sisse, kiiver pähe..Millegi pärast ei tahtnud see kiiver kohe kuidagi õigesti pähe minna. Lõpuks tapiasin, et lolli peaga olin pannud juuksed liiga kõrgelt kinni ning kiiver ei läinud patsist üle. Täiesti loll viga, aga no juhtub. Rapsisin siis oma juustega nii kiirelt, kui sõrmed lubasid, sain selle paganama kiivri pähe, prillid ette ja minek. Kahju, et sellise asja peale aega pidin kulutama, aga puhas oma viga. Ratta leidsin muidugi ilma vaevata üles ja algaski rattaetapp.

Vahetusala aeg: 4m15s

RATAS

90 kilomeetrit piinlemist , või noh...mingi 60 kilomeetrit kannatamist. Esimestest tõusudest sain rattaga kergelt üles, minek oli veel hea ning jalad värsked. Peagi olin Otepäält väljas ning teel Kanepi poole.

Rattureid oli tihedalt, küll tuiskas keegi mööda, küll möödusin mina teistest.
Foto: erakogu
Varsti sain tõusul kätte Regiina, kes oli ujumises vist meeletult hea aja teinud. Laskumisel aga möödus tema omakorda minust ja nii meil kogu see rattarada kulges, kord üks ees, siis teine.

Hoidsin esimesel ringil kiirusega tagasi, et end mitte läbi küpsetada, pikk maa veel minna. Minu üllatuseks jõudsime kuidagi eriti kiirelt Kanepisse ning see tõuski polnud enam selline mõrvar, nagu mäletasin.

Pool esimesest ringist on tehtud. Teadsin, et nüüd läheb asi raskemaks. Tagasitee Otepääle on minu arvates palju raskem, kui tee Otepäält Kanepisse. Tõusud on pikad ja ebamugava kaldega, raske on, keskmine kiirus jäi 30-31km/h kanti.

Varsti tundsin, et seljavalu hakkab end üha rohkem ilmutama ning pinge õlgades kasvas. Sisestasin endale, et pole see asi nii hull, varsti olen juba teisel ringil ja siis on juba vähe minna.

Esimese ringi lõpp oli vägev. Kaasaelajaid oli raja ääres palju, tuttavad ja võhivõõrad ergutasid nimepidi ja lausa lust oli sõita. Tuhisesin mäest alla hea hooga (spidokas näitas pärast max. kiiruseks 65kmh). Tegin tagasipöörde ja tundsin end nagu supertaar seal pealtvaatajate ees.
Foto: erkogu

Foto: erakogu
Otepäält välja jõudes oli enesetunne hea...kuni need tõusud pihta hakkasid. Olin end küll tagasi hoidnud, aga sellest vist polnud kasu, sest tempo muudkui langes ja langes. Nüüd alles läks asi raskeks. Tõusudel olid jalad nagu makaronid. Mind ajas ühtaegu naerma ja vihale mõte, et pean vist ikka aeglane olema küll, kui juba parmud sõidu ajal närima tulevad :D

Hetkeks kahtlustasin, et äkki on rehvid tühjad või midagi, sest ratas oleks nagu tee külge liimitud. Väntad ja väntad, aga edasi ei liigu (mina ju ometi ei saa nii aeglane olla, kindlasti mitte, hehe :P).

Teised triatleedid muudkui möödusid ja möödusid. Lisaks oli tuul tõusnud ja puhus nüüd otse vastu. Laskumistel ratas ainult vibreeris käes ja süda värises sees. Kui see tuul veel tõuseb, siis puhutakse mind teelt minema.

Sisestasin endale, et mul on vaja ainult Kanepisse jõuda ja siis on tuul tagant, ainult Kanepisse...Iga tõusu lõpus ootasin, et paistaks juba see silt, aga ei paistnud. Mul tekkis kuri kahtlus, et keegi on selle Kanepi kaugemale nihutanud, et võistlust põnevamaks teha. Ma peaks juba seal kohal olema, miks see silt veel ei paista?? Sõtkusin ja sõtkusin neid pedaale ja süda hõiskas rõõmust, kui silmasin seda pikka Kanepi tõusu :D. Õnneks sain tõusul hea rütmi kätte ja jõudsin tagasipöörde punkti. Geelipunktist haarasin veel ühe soolaga geeli ja olingi valmis paugutama.

Valmisolekust aga üksi ei piisa, kui selg valutab, õlad on nii pinges, et löövad tuld välja ja tuul on IKKA VASTU. No mismoodi??!!? Ma tõesti ei tea. Kui ainult saaks 80km tehtud, siis läheb rada kergemaks, sinna on ainult 10km minna. Õnneks hakkas geel mõjuma ja enesetunne läks reipamaks. Kõik kohad küll valutasid ja vaikselt hakkas ligi hiilima see vana tuttav pingepeavalu, aga ma liikusin ja see oli põhiline.  Proovisin oma õlgu lõdvestada nii palju, kui oskasin. Küll muutsin asendit rattal, tegin õlaringe ja muid imevigureid. Aitas, aga mitte oluliselt.

Ma olen nii kaugele tulnud, nüüd ei saa alla anda.

Ühel hetkel kuulsin kedagi end seljatagant ergutamas "Kaili, väga tubli oled, läheb-läheb". Hääl oli ka tuttav. See polnud ei keegi muu kui Raivo ise, kes minust (khmm...nagu postist) mööda pani. Mehel on ikka uskumatu vorm, nii tubli! Ütlesin mõned head sõnad vastu ja läinud ta oligi.

Foto: erakogu
Mina jätkuvalt sõtkusin mööda seda lõputut teed, kuni paistiski 80km tähistav silt.

 Ainult 10 veel minna, ainult 10.

Eemalt juba paistis Otepää ja pikk-pikk tõus. Ma pole vist kunagi oma elus nii aeglaselt rattaga sõitnud nagu sellel tõusul. Aga üles ma sain.
  
Nüüd ongi kohe tehtud, ma võin rattalt maha tulla, enam ei pea väntama.

Rahvas elas kaasa, ema lehvitas raja äärest ja minu tuju tõusis aina kõrgemale.

Ironman on raske, aga tuleb osata kannatada!

Veel viimane pööre ja see oli läbi.

Ratta aeg: 90km -3h24m35s 

VAHETUSALA 2:

Vahetusalasse sisenedes olid minu jalad täiesti läbi. Ei suutnud mina jooksusamme teha, mistõttu kõndisin rahulikult oma koha juurde ja panin ratta ära. Seejärel proovisin tasapisi joosta, vaikselt hakkasid lihased taipama, mida nüüd tegema peab. Haarasin oma koti, istusin hetkeks maha ja võtsin sisse ühe geeli. Toppisin teise taskusse, jõin vett, panin tossud jalga ja mütsi pähe ning olingi valmis minema. Regiina oli selleks hetkeks ka telki jõudnud. Vahetasime paar sõna, jagasin temaga oma jooki ja siirdusin poolmaratonile.

JOOKS:

Jooksuetapi algus oli raske. Jalad olid kanged, selg oli kange, pea tuikas. Nii palju on juba tehtud ja nüüd ei saa enam alla anda. Panin aga ühe jala teise ette ja rühkisin edasi.
Foto: erakogu
Esimene kilomeeter sai läbi ja mina loivasin oma tibusammudega edasi. Sai ka teine kilomeeter tehtud. Teadsin, et kolmandal kilomeetril ootab ees raske tõus, aga ma saan sellest üles. "Kõndida EI tohi", nagu üks triatloniklubi treener mulle eelnevalt oli öelnud. Hoides seda mõtet peas, tõmbasin nokamütsi tihedamalt pähe, panin pea alla ja rühkisin ülespoole. Kõik minu ümber kõndisid, aga mina punnisin edasi. Ei olnudki nii raske. Üles, üles, üles ja veel üles ning olingi kohal. Õnneks oli kohe joogipunkt, kust haarasin vett ja natuke spordijooki. Nüüd oli raja raskeim osa tehtud ja pikk laskumine ees. Ma tunnistan ausalt, et see laskumine oli sel hetkel palju hullem kui eelnev tõus. Jalad olid lihtsalt nii kanged ning küljes pistis kõvasti. Tasapisi liikusin ikka edasi. Kilomeetripostid muudkui möödusid...

Otepää jooksurada on tegelikult hea. Mis siis, et see on raske, aga kilomeetrid lähevad kiirelt ja loodus on ilus. Jooksmine muutus minu jaoks aina mõnusamaks. Esimese ringi lõpus suutsin teha juba täitsa enam-vähem inimese moodi jooksusammu.
Foto: erakogu
Oligi ainult üks ring veel minna. Üks ring ja Ironman on tehtud. See mõte andis tohutult jõudu juurde ja tempo tõusis.

Tundsin, et keha on väga väsinud, aga suudan veel edasi minna. Peavalu oli selleks hetkeks kadunud ja selg ei andnud ka märku. Jälle võtsin seda pikka tõusu joostes, ei ühtki kõnnisammu.

Joogipunktises läksin geelidelt üle vee ja apelsini peale. Te ei kujuta ette, kui hästi võib maitseda üks apelsin, pärast 90km rattasõitu ja 16km jooksu. See oli imeline, hapu ja värskendav.
Ikka suu täis ja tuju reipam. Foto: erakogu

Läksin aina edasi ja edasi. Sisestasin endale, et ma ei tohi kõndida, sest muidu ei suuda enam edasi joosta. Jalad olid juba väga kanged ja rasked. Siiski oli üldine enesetunne oli võrreldes minu viimase jooksumaratoniga kordades parem, ometi olin rajal olnud kauem.

Rasketel hetkedel lubasin endale, et kui ma siit nüüd finišisse jõuan, siis ostan endale Ironmani logoga pusa, mida ma expol olin nillinud. Ma lihtsalt olen selle täiega ära teeninud :D.

18km sai tehtud.

Viimases joogipunktis jõin natuke cocat.

Uskumatu, et ma jõuan kohe varsti Ironmani finišisse.

Mitte miski ei suutnud mind enam peatada -  ei tüütud kärbsed ega parmud, ei valutavad jalad ega ära hõõrutud kohad. Selle medali ma kaela saan Mõtted finišijoonest tõid kananaha ihule ja naeratuse huulile.

Veel ainult 2km minna...

Siis ainult 1km minna...

Kõik oli nii hägune ja minul ainult üks eesmärk..

Sain oma käe ümber rohelise kummi, mis tähistas, et olen teisel ringil ja suundun nüüd finišisse. Keerasin finiši poole, rahvas elas kaasa. Tõstsin käed taeva poole ja tuiskasin kaare alt läbi. Olin jõudnud kohale, see on tehtud! Ironman 70.3 on tehtud!
Foto: erakogu

Nähes publiku hulgas oma lähedasi, suutsin neile vaid öelda, et rattarada oli nii raske ja puhkesin nutma :D. Mina, kes ma pole just kõige emotsionaalsem inimene, pisardasin seal finišis ikka paari minuti jagu, hehe :D (täpsustus - tegemist oli õnnepisaratega)
Foto: erakogu
Foto: erakogu
Nii see tehtud saigi. Pärast kogu seda jama, mis mind sellel teekonnal saatnud on, sain kaela oodatud medali. Ma olen nii õnnelik ja väga rahul!

Võistlus numbrites (ma kahjuks ei tea, miks ajavõtusüsteem jooksu aega ei näita, Kui see kunagi kuhugi ilmub, siis teen postituses paranduse):

Allikas

Sportimiseni

Kaili




reede, 8. september 2017

Matsimäe XII Rattaralli

Möödunud pühapäeval osalesin ühel väiksemal rattaüritusel - Matsimäe Rattarallil.

Pean kohe ütlema, et vahelduseks on väga tore käia sellistel väiksematel kohalikel spordiüritustel. Nende korraldus on alati väga hea, auhinnad vinged, osalustasu väike (või üldse puudub) ja selline teistmoodi vibe. No mulle täitsa meeldib.

Hommikul sujus kõik kiirelt ja plaanipäraselt - kohv ja kaerahelbe puder sisse, ratas katusele ja minek.

Matsimäele jõudsime u 45 minutit enne starti. Seega jäi parajalt aega, et stardimaterjalid välja võtta ja kerge soojendusring sõita. Ilm oli täitsa hea. Vihma ei sadanud (jee) ja sooja oli u 14 kraadi. Ainuke negatiivne asi ilma juures oli meeletu tuul. Aga noh, sellega peaks juba harjunud olema. Ma tõesti ei mäleta, millal viimati oli minu rattasõidu ajal tuulevaikus.

Pärast soojendusringi oligi aeg stardijoonel koht sisse võtta. Rahvast ei olnud palju ja suurem osa neist olid meesterahvad. Naisi oli kesiselt.

Meile loeti kiirelt viimased sõnad peale, anti ülevaade rajast ja kõlaski stardipauk.

Stardihetkel tuli mulle kerge hirm nahavahele. Võistlesin ju esimest korda klippidega. Kartsin, et äkki ei jõua õigel hetkel reageerida, kui mingi toppamine tekib, ja kukun. Õnneks oli see hirm täiesti asjatu. Ei olnud ühtegi kukkumist ega toppamist. Suurepärane.
Autor: Järvamaa Spordiliit
Esimesed kilomeetrid möödusid kiirelt. Oli ju meeste tuules sõita imelihtne. Kiirus jäi vahemikku 30-35km/h. Siis aga tuli väike küngas ja muidugi jäin meestest maha. Pole hullu, selle tempoga poleks niikuinii enam kaua vastu pidanud. Jama oli see, et jäin kahjuks üksi sõitma. Raske on pingutada, kui võistlusmomenti pole ja väntad üksi.

7.-8. kilomeetril hakkas juba väsimus tekkima. Tundsin, et hingamine on väga ebaühtlane ja hingetorus kraabib. No ei ole harjunud enam pingutama. Viimasest võistlusest on parajalt aega möödas ka. :D

Õnneks jõudis mulle peagi järgi üks meesterahvas. Muidu oli minu ees ja taga täiesti tühi maa. Ei paistnud ainsatki ratturit. Nüüd vaatasin, et ikka kuti tuules püsiksin. Õnneks ei olnud see üldse raske, sest ta tõmbas tempo kohe päris alla (u 20-23km/h).

Mõne aja pärast tundsin, et see tempo jääb ikka liiga aeglaseks minu jaoks. Proovisin kutist mööduda, aga see talle vist ei meeldinud. Hakkas kohe kiiremini väntama, et ikka minu ees olla. Pärast paari-kolme üritust andsin alla. Kui tahab mulle tuult teha, siis lasku aga käia :). Ongi mul lihtsam tema taga jalga puhata. 

Lõpuks jõudsime metsavahelt välja põllule. Teadsin, et pärast seda rajalõiku keerame kruusateele ja lõpuni jääb veel kolm kilomeetrit. See tähendab, et seal tuleb jalad kõhu alt välja tõmmata ja väntama hakata.

Keerasime kruusateele, ikka kahekesi koos. Nüüd puhus tuul täpselt vastu. Sellest hoolimaata hakkas meie kiirus vaikselt hoopis tõusma

Ootasin ja passisin veel natuke. Sobival hetkel kargasin oma kaassõitja tagant välja ja hakkasin väntama. Kahjuks tuli täpselt sel hetkel auto vastu, mis tähendas, et pidin hoo maha võtma ning kaaslase seljataha ronima.

Pole hullu, aega veel on. Varsti tuleb üks väike küngas ja seal on hea ära minna.

Jõudsime künkani, sooritasin oma manöövri ja asusin väntama, aga JÄLLE sõitis auto vastu. Milline ebaõnn eksole. Mmhhh...see tähendab, et kõik jääb nüüd lõpu peale, viimasele tõusule ja laskumisele...

Jõudime selle viimase tõusuni. Tuules sõites sain hea hoo sisse ja tõusin noormehe kõrvale. Nüüd oli aeg kõik mängu panna ja vändata.Tõesti hea, et sügisel sai uus ratas ostetud, mis vahetab käike nii kiirelt, et arugi ei saa. Kõik sujus. Tõusu lõpuks olin imepisikese edu sisse saanud. Nüüd oli vaja seda vahet laskumisel kasvatada, et noormees minu tuules järgi tulla ei saaks.

Töötasin sel laskumisel korralikult. Mul polud aimugi, kas kutt on kohe minu seljataga või olen vahet kasvatanud. Finiš paistis. Spidokas näitas kiiruseks 35-37km/h.

Veel mõned meetrid...ja oligi kõik. Tehtud! Tasuks selle lühikese pingutuse eest oli N klassi esimene koht, diplom, tuled rattale ja ilus karikas, mille kodus riiulile sättisin.

Võistlus numbrites
Distants: 22km
Aeg: 51min31s
Kiirus: 25.58km/h
Koht: 16
N koht: 1

Antud võistlus oli väga heaks soojenduseks Tartu Rattamaratonile, mis leiab aset juba paari nädala pärast. Kes veel Tartusse sõitma tuleb?


Kirjutamiseni!

Kaili

reede, 1. september 2017

Tagasi blogis

 
   Tere taas…üle oi-ma-ei-tea-kui-pika aja :) Ei tegi, kui palju siin veel lugejaid alles on?? Loodan, et ikka väga palju :P


   Otsustasin nüüd oma blogi "talveunest" üles äratada ja taas kirjutama hakata. Sees on tegelikult juba ammu kripeldanud, et peaks ja võiks kirjutada, sest mul on veel palju, millest teile rääkida. Lisaks sisemisele soovile, on mul üks tore sõbranna, kes kohe kuidagi mind rahule ei jäta, ja muudkui küsib, millal postitusi lugeda saab. No ei saa ju talle pettumust valmistada, eriti täna, kui tal on sünnipäev :). Ja noh 1. september tähistab üldiselt sellist uut algust ka või nii, seega on igati sobilik tänasest jälle kirjutama hakata.

   Igatahes. Räägin siis lühidalt, mis seis on, mis on toimunud ja mis lähemal ajal tulemas on.

   Ütleme nii, et viimane aasta on olnud kreisipöörane. Minu elus on olnud nii palju muutusi ja üks suur muutus on veel kohe-kohe tulemas. Pinget on olnud palju, stressi veel rohkem. Samal ajal on olnud ka palju rõõmsaid ja põnevaid kohtumisi, tutvusi ja hetki. 

 

   Kuna tegemist on siiski spordiblogiga, siis räägime ikka spordist ka. Tunnistan ausalt, et kogu möödunud aasta hulluse juures, on jäänud sport natuke tahaplaanile. Peamiselt olen trenni teinud stressi maandamiseks ja mõtete korrastamiseks. Mingit korralikku kava järgi treenimist pole olnud. Seega on vorm hetkel selline…meh?!? Midagi kiiduväärset igatahes pole. Olen küll osalenud mõnel üksikul võistlusel (Kõva Mehe Jooks, Tartu Mill Triatlon), aga üldiselt ikka tasapisi oma asja ajanud ja vaikselt rajale tagasi püüelnud.

   Vähese treenituse tõttu olen otsustanud, et sel aastal SEB Tallinna Maraotnile ei lähe. Süda küll ihkab maratoni joosta, aga keha ja mõistus mäletavad eelmise aasta piinarikkaid kilomeetreid veel liigagi hästi. Tundub, et pingutasin selle maratoniga tookord natuke üle, sest jooksuisu kadus mõneks ajaks päris ära ja trennid olid rasked. Kõigile, kes lähevad, soovin aga palju palju edu ja kerget jalga. 

  Siiski tunnen, et vajan oma ellu mingit pikaajalist eesmärki, mis aitaks rajale tagasi saada. Midagi, mis paneks südame laulma, tooks värskust minu spordiellu ja põnevust treeningutesse. Ja see eesmärk on mul nüüd olemas. Kavatsen teoks teha ühe lapsepõlve unistuse või noh, pool sellest ;). Tee saab olema pikk ja raske. Minu kallis segane sõbranna on otsustanud koos minuga selle tee läbi teha, mis teeb kogu asja veel eriti vingeks. Koos on ikka kergem ja lõbusam. Motivatsioon on igatahes laes ja tunne on kuidagi väga õige. Ma usun, et sellest kõigest tuleb  veel midagi väga väga head. Lähemalt kuulete sellest järgmisel...või ülejärgmiel korral. Seega, püsige lainel ;)
   Nüüd aga lähematest plaanidest. Kuna maraton jääb ära, siis on september selline vaba kuu. Loodus aga tühja kohta ei salli, mistõttu olen otsustanud vahelduseks osaleda hoopis rattavõistlustel. Saan veel mõned toredad võistlused kirja enne, kui täies mahus treeningkava järgima hakkan. Pühapäeval ootab mind ees 20km väntamist ja mõne nädala pärast panen end proovile juba Tartu Rattamaratonil. Sel korral küll veel lühikesel distantsil, aga ma usun, et see 40km on praeguseks täitsa piisav. 

 Vot selline lühike ja veidike laialivalguv sissejuhatus tänaseks.

 Järgmise korrani!

 Kaili

teisipäev, 25. oktoober 2016

RMK Kõrvemaa rattamaraton 2016

   Kaks nädalat pärast Tallinna maratoni ootas mind ees järgmine võistlus - Kõrvemaa nelikürituse viimane etapp ehk Kõrvemaa rattamaraton.

   Need vahepealsed nädalad möödusid väga vaikselt, olin taastumise lainel. Seekord võtsin maratonist taastumist äärmiselt rahulikult. Olgu siinkohal öeldud, et maratonist pääsesin jälle täitsa puhtalt - ei mingeid vigastusi, valutavaid põlvi ega luuümbriseid, mitte ühtegi villi ega siniseid küüsi. Kõige tõsisemaks probleemiks osutuski mind juba võistluse ajal kimbutanud peavalu. See aheldas mind ülejäänud maratonipäevaks voodisse. Süda oli nii paha, et süüa suutsin alles kell 10 õhtul ja siis ka ainult viinamarju. Järgmisel päeval aga oli peavalu möödas. Seda jäid meenutama vaid äärmiselt valusad õlalihased ja kael. Need on need pingepeavalu rõõmud. Jalad olid ka kanged, aga mitte midagi väga hullu. Igatahes möödusid need kaks võistluste vahele jäänud nädalat kiirelt ja oligi aeg oma ratas välja ajada.

   Võistluse hommikul ootas mind tore "üllatus". Nimelt ei töötanud minu ratta käiguvahetaja enam üldse. Uurimise-puurimise tulemusena selgus, et seest on üks tross katki ja sellest probleem tulebki. Kahjuks ei olnud mitte kuidagi võimalik käiguvahetajat enne võistlust korda saada, mistõttu pidin võistlema laenatud jalgrattaga. Õnneks oli tegemist sama firma ja sama suurusega jalgrattaga, nii et tundsin end rattal harjumuspäraselt.

   Kõrvemaale jõudes oli enesetunne kuidagi eriti chill, ei tundnud mingit võistlusnärvi. Mõnus! Seekord ei oodanud rattamaratonist eriti midagi. Pole ju sel aastal ratta selga eriti saanud ja vormiga on nii nagu on. Eesmärgiks sai rada läbida, et nelikürituse kõik etapid ikka tehtud saaks.

   Enne starti sõitsin end veel kergelt soojaks, võtsin mõned tõusud, testisin ratast ja käiguvahetust. Kuigi olin kaks nädalat taastunud, oli mingi väsimus ikka sees, sest jalad olid päris lahjad. Väga lödi tunne oli. Noh, õnneks pole tegemist pika distantsiga.


   Stardikoridoris sättisin end jälle etteotsa (nagu alati :D). Ei pidanudki kaua ootama, kui kõlas stardipauk ja saimegi rajale. Esimesed tõusud möödusid ahvivaimustuses ülikiirelt. Tundsin küll, et pulss on laes, aga kui ikka kõik annavad jalgadele valu, siis paratamatult liigutad ise ka kiiremini. 

   Silmapilguga olid juba esimesed neli kilomeetrit läbitud. Viienda kilomeetri pikal tõusul hakkasid jalad väsima. Tõusu lõpp venis juba nagu tigu, jalad olid nii pehmed. Laskumisel taastusin enam-vähem ära. Kruusa peal sain kiiruse jälle üles. Enesetunne oli veel hea.

   Järgmisena ootas ees raja kõige raskem tõus - Venemägi. See on lihtsalt nii pikk ja järsk, et jalad jõuavad mitu korda surra. Vihm ja niiskus olid pinnase ka parajalt pehmeks teinud. Raske! Poole mäe peal olin sunnitud rattalt maha hüppama, sest minu ees sõitnud rattur tegi sedasama ja tema ootamatu manöövri tõttu jäi minu ratas mudasse kinni. No pole hullu. Jooksin siis mäest üles. Jalgadele oli see tegelikult päris hea vaheldus. Kahjuks kaotasin seetõttu väga palju aega.

   Varsti hakkas paistma joogipunkt ehk kohe-kohe oli pool distantsist läbitud. Joogipunktis pausi ei teinud, sest ei tundnud mingit vajadust joogi järele, pealegi oli mul endal veepudel kaasas. Enesetunne oli ikka veel normaalne. Pingutasin küll, aga mitte päris maksimumi peal. 

   Järgmisel tõusul olin ümbruse passimisega nii ametis, et unustasin käiku vahetada. Seetõttu sai ka see tõus väga aeglaselt võetud. No olgu see mulle õpetuseks, et pean ikka rohkem rattaga sõitma, et teinekord selliseid rumalaid vigu vältida.:D

   Nüüd ei olnud enam lõpuni palju jäänud. Ees ootas minu lemmik rajaosa - kiire metsatee (Pikk Nõmm). Jalad olid siiski juba päris väsinud, mistõttu spidokas eriti suurt kiirust ei näidanud. Suurema osa ajast sõitsin üksi, mis ei ole kuigi hea variant. Rattavõistlusel on pundis palju parem liikuda. Lootsin, et kui toimub pika ja lühikese raja ühinemine, õnnestub mul mõne kiirema pundi sappa võtta.

  Läkski täpselt nii ja järgnevad kilomeetrid möödusid juba märksa kiiremas tempos ja pika distantsi ratturitega koos. Siiski sai see tempo mulle lõpuks saatuslikuks, jäin maha. Õnneks oli nüüd lõpuni vaid paar kilomeetrit ja kaks pikka tõusu. Esimese tõusu võtsin veel täitsa hästi. See oli muidugi märksa laugem mägi. Teine oli palju palju raskem, eriti tõusu lõpp. Kiirus oli u 5km/h, jalad lõid tuld. Uuh, valus! Hambad ristis pingutasin selle viimase tõusu lõpuni ja sain laskumisel jala sirgu lasta. Nüüd oli jäänud veel 500m. Proovisin küll kiirust tõsta, aga jalad olid tühjad. Veeresingi siis hoopis rahulikult üle finišijoone ja olin täitsa rahul. Rattamaraton sai tehtud ja neliküritusele punkt pandud. :)


Võistlust numbrites:
Distants: 18km
Aeg: 00h:48m:33s
Koht: 28 (218-st)
N koht: 4 (71-st)

   Arvestades seda, et maraton oli tegelikult veel jalgades ja sel aastal pole ma rattaga eriti sõitnud, võib tulemusega enam-vähem rahule jääda. Eelmisele aastale jäin 3 minutiga alla, aga noh mis parata. :) Ma tahaksin öelda, et ehk järgmisel aastal läheb paremini, aga ausalt öeldes on hetkel veel täitsa lahtine, kas järgmisel aastal neliküritusel osalen või mitte. Kuigi tegemist on väga laheda võistlussarjaga, on mul tekkinud kerge tüdimus. Tahaksin uusi väljakutseid, uusi võistlusi, uusi radasid. Aga eks aeg näitab, mis saama hakkab ;).